Äripäeva artikkel kaupade pakendamisest
Kirjutas Lene Aadli
Tänases (19.11.13) Äripäeva logistikarubriigist leiate artikli kaupade pakendamisest, mis on „must be“ lugemine logistika sõpradele. Artiklis annab oma kommentaari ETS Logistikast Sass.
Siinkohal avaldame Sassiga tehtud intervjuu täismahus, muutmata kujul. Täisversiooni saate lugeda Äripäevast.
1. Miks on oluline jälgida, et kaup oleks transpordi jaoks korralikult ette valmistatud ja pakendatud?
“Müüja jaoks on see tähtis, et kaup jõuaks ostjani tervena, puhtana – justkui nagu transporti polekski vahepeal olnud. Ostja maksab terve kauba eest, mitte viga saanud kauba eest.
Keegi ei osta ju poest külmkappi või autot, millel on värv maha tulnud ning uks eest ära kukkunud. Korralik pakendamine minimeerib eos võimaliku finantsriski saamata jäänud tulu, trahvide vms näol.
Transporditeenuse pakkuja jaoks on korralik pakend sama oluline faktor kui kauba omanikule. Korralik pakend on turvaline iseendale, teistele kaupadele ning veovahendile.
Vedaja jaoks minimeerib samuti korralik pakendamine kuluriske nagu saamata jäänud tulu veo eest, võimalikud trahvid + ajakulu, mis tekkib kahju menetlemisel ning võimalik konflikt kliendiga.”
2. Millised on kõige sagedasemad vead, mida kauba pakendamisel tehakse?
„Kõige sagadasem pakendamise viga ongi ebapiisav pakendamine. Kauba pakendamisel piirdutakse paari ringi toidukile tõmbamisega. See on sisuliselt kaup ilma pakendita ja vedajal oleks mõistlikum sellise kauba vedamine edasi lükata ning anda kliendile head nõu, kuidas saaks kauba paremini pakendada. Üks sagadasemaid vigu on raskemate kaupade paigutamine kergemate ning õrnemate peale, mistõttu alumised kaubad saavad muljutud või lähevad hoopis puru. Ei piisa ka sellest, kui kaup on pandud pappkarpi.
Alati tasub üle kontrollida, et kaup oleks karbi (kasti) sees fikseeritd, näiteks kauba ja karbi vahelise osa pehme millegi pehmega täites, vältimaks pakendisisest liikumist.” Ma kutsun siin kaubasaatjaid ja vedajaid omavahel suhtlema. Ehk toote pakendamise planeerimisel on väga mõistlik küsida ka vedaja nõu ja ideid. Lõppude lõpuks huvitab korralik pakend mõlemat osapoolt.
3. Kes ja millistel juhtudel kannab kulud kui kaubaga transpordi käigus midagi juhtub?
“Kulud kannab kauba omanik või reaalne kauba vedaja, olenevalt sellest, kelle vea tõttu kahju on tekkinud.
Piltlikult. Kui kaup on ebapiisavalt pakendatud ning transpordi käigus toimuva loomuliku hõõrdumise ja vibratsiooni tõttu katki läheb, vastutab kauba saatja.
Paar näidet. Näiteks saab viga kaup, mis on pakendatud alusele sedasi, et õrnemad detailid on alla laotud ning raskemad üles – füüsika ütleb, et suure tõenäosusega alumised detailid saavd muljutud või lähevad puruks. Näiteks kaup, mis on kehvasti alusele kinnitatud ning alusel olevad karbid on lohakalt kinni kiletatud, laguneb sõidu ajal koost. Sellistel juhtudel vedaja ei vastuta, sest füüsika seaduste vastu ei saa.
Kauba kahju eest vastutab reaalne vedaja, kui kahju tekib lohaka käsitlemise tõttu kauba transportimise ajal. Olgu siin kohal näiteks, autojuhi lohakas sõidustiil (äkk kiirendused, äkk pidurdused), kauba vigastamine sadamas või lennujaama terminalis ümberlaadimiste käigus jne.
Oluline on kauba kahju korral asjaolu, et vedaja vastutus on piiratud, olenevalt valitud transpordiliigist. Selle aluseks on rahvusvahelised konventsioonid (CMR Konventsioon, Haag-Viby reeglid ning Varssavi konventsioon), kus piirmäärad on kokku lepitud. Siit üleskutse transporditeenuse tellijatele, alati veenduda, missugused on antud tellimuse mängureeglid, kui midagi peaks halvasti minema. See annab võimaluse juba enne transporti mõelda lisapakendamisele või kaubale ekstra veosekindlustuse tellimisele.
https://test.etslogistika.ee/teadmiseks/vedaja-vastutus
Tihti küsitakse, mis vedajad ei vastuta 100% ja on kehtestatud piirmäärad. Olen uurinud konventsioonide tekke ajalugu ja peamine põhjus, miks kauba vedajate, töösturite ning riikide tasandil rahvusvaheliselt kokku lepitud sai oli asjaolu, et kogu risk ei saa olla transpordiahelas ainult kauba vedajal, kuna transport kui äriliik on oma olemuselt kõrge riskiastmega. See tähendab seda, et transpordi ajal puutub kaup kokku erinevate inimestega, erinavate riikidega, erinevate seadustega, erinevate maanteede, õhu- ja veeteedega, erinevate seadustega, erinevate kultuuridega ning erinevate aegadega. Risk võimalikuks kahjuks ning kulu tekkeks, võrreldes muude tegevusvaldkondadega, on suhteliselt kõrge. Sestap ka on kokku lepitud piirmäärad justkui jagamaks vastutust.”